METSAD PEAVAD PAKKUMA INIMESTELE TÖÖD, ENESETEOSTUST, TERVIST, ELUKVALITEETI JA KODUTUNNET
METSANDUS
Metsandus on esmassektori haru, mis tegeleb metsade ja selle ressursside jätkusuutliku tootmisega, kasutamise, säilitamisega ja uuendamisega.[1] Lisaks kuulub selle hulka ka metsa majandamine.[2]
Metsandus hõlmab paljusid valdkondi. Majanduse seisukohalt on olulisemaks toorpuidu hankimine nii toormaterjali kui ka küttepuude eesmärgil. Metsa ja selle ressursse loetakse taastuvaks energia allikaks. Samas on mets inimesele puhkuse kohaks, metsasaaduste korjamiseks ja väärtuslikuks maastikuks.[3] Metsatööstuses töötab ülemaailmselt üle 14 miljoni inimese ja metsasektori väärtuseks hinnatakse aastas 468 miljardit USA dollarit.[4]
Mets on üks tähtsamaid ökosüsteeme maailmas.[5] Mets on väärtuslik oma elukoosluste poolest ja süsihappegaasi talletajana. Lisaks mängib metsa ökosüsteem olulist rolli pinnavee ja põhjavee ringes. Seega tuleb metsanduse puhul vältida üleraiet ja metsaelupaikade fragmenteerumist. Selle tõttu on tähtsal kohal säästev metsamajandamine ja looduskaitse.
METSANDUS – https://et.wikipedia.org/wiki/Metsandus
Metsandus Eestis
Eesti metsanduse lühiajalugu
Metsanduse areng Eestis on sarnanenud arenguga mujal Euroopas. Keskajal sätestati mitmeid seadusi, mis mingil määral reguleerisid metsa kasutamist. 1297. aastal andis Taani kuningas Erik Menved välja dekreedi, mis ei lubanud puude maharaiumist Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel. 1664. aastal tuli Rootsi võimuga ka selle metsaseadus. Seaduses oli sätestatud, et metsi ei tohtinud maha raiuda, kui selle asemele ei rajatud põldu või heinamaad.[27] Järgmiseks metsamajandamist reguleerivaks sammuks oli Liivimaal 1779. aastal metsavahi (Försterid) ametikoha loomine, metsavahid vastutasid otseselt selle eest.
Juba 18. sajandist on Eesti metsi korrapärase sihtidevõrgustiku abil jagatud kvartaliteks. Sihtide lõikumispunktidesse pandi piirnevate kvartalite numbritega postid või kvartali nurkadesse kvartalinumbritega tahvlikesed. Kvartalisihte kasutatakse metsas orienteerumseks, jahipidamisel kütiliini paigutamiseks, liikumisteedena (sh metsamaterjali väljaveol) ja metsatulekahjude levikut takistavate tuletõkkeribadena.[28]. Kvartali sees jagatakse mets ühtlaste tunnustega väiksemateks metsaosadeks – metsaeraldisteks, mille piire looduses ei tähistata, välja arvatud vahetult enne raiet. Tänapäeval on kvartaliteks jagatud enamik riigimetsast ja osa suuremate eraomanike metsast. Kvartaliposte praktiliselt enam ei kasutata ning ka sihid hoitakse lahti seal, kus seda on liikumiseks vaja. Valdav osa erametsast on jagatud üksnes metsaeraldisteks.
Eesti iseseisvumisel rajati Põllutööministeerium, mille alluvuses oli ka metsaosakond. Loodi metskonnad ning mõisametsadest said riigimetsad, mis toona moodustasid 70% kogu metsast.
METSANDUS EESTIS – https://et.wikipedia.org/wiki/Metsandus#Metsandus_Eestis
Metsandus on praktiline eriala, mis väärtustab metsa kui taastuva loodusressursi jätkusuutlikku kasutamist
METSANDUS – https://www.emu.ee/metsandus
Metsandus
Eesti metsad on suure loodusliku ja ökoloogilise väärtusega. Metsapoliitika aluseks on arusaam, et Eesti metsandussektoril on tugev tulunduslik materiaalsete ja sotsiaalsete hüvede potentsiaal ning selle kasutamist tuleb soodustada nii, et muud, sh keskkonnakaitsealased, väärtused ja hüved ei kannataks.
METSANDUS – https://envir.ee/elusloodus-looduskaitse/metsandus
Tänapäeva metsandus
Kuigi esimesi inimkonna ülestähendusi oma teadlikust tegevusest puude ja metsade suhtes võib leida juba vanast Roomast ja Kreekast, sai kaasaja metsandus ja selle aluseks olev metsateadus ning -haridus Euroopas alguse 19. sajandi algul. Põhjuseks oli ühiskonnas tekkinud vajadus senisest paremini majandada eelkõige tamme- ja pöögimetsi. Nende kahe puuliigi varud olid kiirelt areneva tööstuse, üha laieneva põllumajanduse ja suureneva sõjatööstuse – peamiselt laevaehituse – puiduvajaduse tõttu kiirelt vähenemas. Tekkis vajadus metsavarusid täpsemalt inventeerida, planeerida raieid ja metsade uuendamist, reguleerida valdkonda seadustega ning selleks koguda teadmisi ja koolitada spetsialiste. Hakkas kujunema metsandus, mida tänapäevaselt nimetame jätkusuutlikuks metsade majandamiseks. Eestis tähendas see näiteks, et Tartu Ülikoolis hakati 1807. aastal õpetama metsandust valikainena. Kuigi eestikeelse metsandusliku kõrghariduseni jõuti Eestis alles 1920. aastal, võime väita, et kaasaegse metsanduse ajalugu on siingi paarisaja aasta vanune. Metsi on teadlikult majandatud, ressurssi on inventeeritud, metsade raiet ja uuendamist on seadusandlikult reguleeritud, toiminud on riiklikud struktuurid metsanduse korraldamiseks ja metsaomanikud on tegutsenud mitmesugustes vabatahtlikes ühendustes. Kõike seda on juhtinud haritud metsamehed, metsanduslike otsuste tegijateks on olnud metsateaduse spetsialistid.
METSANDUS – https://www.loodusegakoos.ee/puuri-uuri/metsanduse-ajalugu/metsandus-kaasajal
METSANDUS – https://www.aripaev.ee/t/metsandus
metsandus, metsamajandust ja metsatööstust hõlmav majandusharu ning neid käsitlevad teadusharud: dendroloogia, metsabioloogia, -tüpoloogia, -kaitse, -kasvatus, -takseerimine, -korraldus, -kasutus. Hõlmab kõiki metsa ja puiduga tegelevaid valdkondi, olulisimad valdkonnad on metsaselektsioon, metsauuendus, hooldusraie ja metsaparandus. Metsandust suunatakse riiklikult (Keskkonnaministeerium). Metsanduse erialal saab kõrgharidust omandada Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudis.
Metsamaa moodustab ligi poole Eesti pindalast, seega on Eesti Euroopas metsarikkuse poolest esirinnas. 20. sajandi alguses oli praegusel Eesti alal 0,8 miljonit ha katastrimetsi, millele tänapäevasest metsa mõistest lähtudes tuleks lisada puudega kaetud heina- ja karjamaad: 1930. aastail oli neid üle 0,5 miljoni ha, mis muudab vaieldavaks katastrimetsade põhjal antud metsasuse hinnangu (21%) ning metsamaa pindala lineaarse suurenemise sajandi vältel. Tõenäoliselt vähenes Eestis metsamaa pindala kuni 1930. aastate lõpuni ja hakkas 1940. aastate lõpus kiiresti suurenema, algul peamiselt looduslike heina- ja karjamaade, hiljem ka kuivendatud soode arvel.
Enamik Eesti metsi on segametsad, seetõttu jaguneb metsas leiduva puidu kogus puuliigiti teisiti kui enamuspuuliikide viisi eristatud puistute tagavara: metsade kogutagavarast moodustab männipuit 28, kuusepuit 25, kasepuit 22, haavapuit 9, halli lepa puit 8%, teised vähem. Puistute keskmine vanus on hea (männikutel 63, kuusikutel 53, kaasikutel 41 aastat), kuid vanuseline jaotumus on ebaühtlane: palju on keskealisi metsi, vähe noorendikke ja vanu metsi. Probleemiks on erametsade kuusikud, millest 62% on vanemad kui 60 aastat.
Kuni Eesti iseseisvumiseni 1918 oli enamik metsi eravalduses (mõisadele kuulus 74, taludele 12, riigile 11% metsadest). Mõisametsade riigistamine 1920. aastal muutis valdavaks riigimetsad. 1940 kuulus enne maade riigistamist riigile 77, taludele 21 ja teistele omanikele 2% metsadest. Kui aga lugeda metsaks ka tollased metsastunud heina- ja karjamaad ning võsad, jagunesid metsad peaaegu võrdselt eraomanike ja riigi vahel. 2000. aastal moodustasid riigimetsad 38%, erametsad 27% ja veel tagastatavad või erastatavad metsad 35%.
Aastani 1941 kuulus metsandus ühte süsteemi põllumajandusega, 1962. aastast looduskaitsega, 1941–62 oli ta peamiselt iseseisev majandusharu. Praegu kuulub metsandus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse. Riigimetsade majandamisega tegeleb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK).
20. sajandi alguseks olid kõik riigimetsad ja 90% erametsadest korraldatud. Keskne metsakorraldusorganisatsioon moodustati 1919 (Metsade Peavalitsuse metsakorralduse osakond). Sellest ajast kuni 1990. aastate keskpaigani oli metsade korraldamine riigi monopol, mis tagas metsadest hea ülevaate, nende majandamise kavandamise ühtsetel alustel ja riikliku metsapoliitika elluviimise. Metsade majandamist reguleerivad Metsaseadus (2006), Vabariigi Valitsuse määrused ning keskkonnaministri määrused. Eesti on ühinenud mitme metsandust käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga.
21. sajandil ei ole Eesti metsamaa pindala oluliselt muutunud, vähenenud on okaspuistute ja suurenenud lehtpuistute osakaal. Eelkõige on okaspuude vähenemine toimunud kuusikute arvel, mida on põhjustanud küpsete kuusikute aktiivne raie ja raiestike uuenemine lehtpuudega. Suure osa Eesti metsadest moodustavad segapuistud – 30,7%-l metsadest moodustavad puistu 2 puuliiki, 33%-l 3 liiki ja 14%-l 4 liiki.
METSANDUS – http://entsyklopeedia.ee/artikkel/metsandus1
Metsandus
Üle poole meie maismaast on kaetud metsamaaga. Metsa sihipärane ja heaperemehelik kasutamine on üks olulisi ühiskonna arengu tagamise võimalusi. Mitmekesised metsakooslused aga pakuvad elupaika ja kasvukohta paljudele liikidele. Keskkonnaameti metsaosakond korraldab selle valguses metsanduspoliitika, valdkonna arengukavade ning vastavate programmide elluviimist. Lisaks kontrollib Keskkonnaamet metsaomanike kavandatud metsanduslike tegevuste vastavust kehtivatele õigusaktidele.
METSANDUS – https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/metsandus
Eesti metsamaa pindala on järjepidevalt kasvanud. 2019. aastal oli see ca 2,3 miljonit hektarit (51,4% maismaast). Läbi aegade suurim oli ka puidu tagavara – 480 miljonit tihumeetrit. Viimase poolsajandi jooksul on Eesti metsade pindala suurenenud kaks ja puidutagavara 2,5 korda.
Metsade juurdekasv oli 2019. aastal 16,4 miljoni tihumeetrit. Hinnanguline raiemaht eksperthinnangute põhjal oli 2019. aastal 11,3 miljonit tihumeetrit. Võrdluseks – 2018. aastal raiuti erametsades 8,6 miljonit tihumeetrit ning riigimetsades 4,1 miljonit tihumeetrit puitu.
Eesti metsad jaotuvad vanuse poolest …
METSANDUS – https://epkk.ee/metsandus/
Eesti metsandus
Statistiline info Eesti metsandussektori kohta on konndatud aastaraamatutes Mets. Väljaanded sisaldavad metsaomandi, -varude, -uuendamise, -tulekahjude, metsa tervisliku seisundi ja õigusnormide eiramisega seonduvaid peatükke ning teavet metsaga seotud raietest, jahindusest, majandusest, teadusest ja õppetööst.
EESTI METSANDUS – https://www.eramets.ee/kasulik-ja-huvitav/eesti-metsandus/
METSANDUSE VISIOON – https://eko.org.ee/metsavisioon